Helicobacter pylori on gram-negatiivne, mikroaerofiilne bakter, mis elab inimese mao limaskestas. See on ainus bakter, mis suudab ellu jääda mao happelises keskkonnas. Helicobacter pylori on seotud mitmete seedetrakti haigustega, sealhulgas gastriidi, peptilise haavandi haiguse ja mao vähi tekkega.
Helicobacter pylori infektsioon on üks levinumaid infektsioone maailmas, mõjutades umbes kahte kolmandikku maailma elanikkonnast. Infektsioon levib tavaliselt varases lapsepõlves ja võib püsida kogu elu, kui seda ei ravita.
Helicobacter pylori on ainulaadne bakter, kuna see on ainus teadaolev bakter, mis suudab ellu jääda mao happelises keskkonnas. Ta saavutab selle, tootes ensüümi nimega ureaas, mis muudab urea ammoniaagiks. Ammoniaak neutraliseerib maohapet, luues bakteri ümber aluselise “mulli”, mis kaitseb seda happelise keskkonna eest.
Helicobacter pylori on spiraalse kujuga, mis aitab tal mao limaskestas liikuda. Sellel on ka flagellid (liikumisorganid), mis aitavad tal liikuda läbi lima ja kinnituda mao limaskesta rakkude külge.
Helicobacter pylori levib tavaliselt varases lapsepõlves, tavaliselt pereliikmetelt. See võib levida suu kaudu, näiteks suudlemise, toidu või vee kaudu, mis on saastunud fekaalsete osakestega. Kuna Helicobacter pylori võib elada mao happelises keskkonnas, võib see jääda ellu ka väliskeskkonnas, näiteks saastunud vee või toidu pinnal.
Infektsioon algab tavaliselt siis, kui Helicobacter pylori bakterid kinnituvad mao limaskesta rakkude külge. Seejärel hakkavad nad tootma erinevaid toksiine ja ensüüme, mis kahjustavad mao rakke ja põhjustavad põletikku. See põletik võib lõpuks põhjustada haavandeid või isegi mao vähki.
Helicobacter pylori on seotud mitmete seedetrakti haigustega. Kõige tavalisemad neist on gastriit (mao põletik) ja peptiline haavand (haavand mao või kaksteistsõrmiksoole limaskestal). Helicobacter pylori on ka peamine riskitegur mao vähi tekkeks.
Helicobacter pylori ravi on tavaliselt efektiivne, kuid infektsioon võib püsida kogu elu, kui seda ei ravita. Seetõttu on oluline, et inimesed oleksid teadlikud selle bakteri olemasolust ja selle võimalikest terviseriskidest.
